Porkunis

Esimesena läksime paemuuseumisse. Seal näidati meile erinevaid kive ja kuidas vesi lihvib kivi. Kivisid oli palju, nt: dolomiit, paekivi ja muud. Räägiti, kuidas kivi tekkis ja mis andis värvi. Kui pinnavormis oli palju liiva, siis oli see kollakas kivi. Pärast näidati katset, kuidas kivi aegamisi praguneb. Ainult seal oli protsess kiirem ja teiste ainetega. Vesi lihvib kivi ja siis see lõheneb. Kui on tekkinud suurem auk, siis vajub ülevalt peale. Kassile meeldib magada veesoone peal ja koerale ei meeldi. Nii saame teada, kus veesoon on. Pärast lasti meil kivi pusle kokku panna. Tornis nägime ka kummist munka. Torni pikkus oli 21m. Kummalisel kombel annab torni ehituse kuupäev, muuseumi avamise aasta ja akende arvu ristsumma kokku 21. Pärast näidati kuritde vana koolimaja ja veesoonest tekkinud aukusid tee peal. Tee parandati ära ja ikka tekkis sama koha peale auk. Näidati veel liikuvaid saari. Üks saartest oli köiega puu külge kinni pandud. sain teada, et kui katsud jalaka lehte, siis on see kare ja selle kohta öeldi, et isa on habeme ajamata jätnud. Teised olid märganud järves veekeerist. Osadel aastadel oli see järv ära kuivanud, viimati oli nii 2006. a-l. Kohtasime seal ka jutukat vanainimest. Siis läksime paljandile, mis oli looduskaitse all. Peale seda läksime maa sees olevat lubjaahju vaatama. Seal oli kaks ruumi. Üks, kust puid pandi ja teine, kus põles lubjakivi. Seal pidi olema ööpäev valves, et tuli ei kustuks. Seal töötasid naised ja mehed. Lubjakivi veeti hobusega. Seal näidati palju kive mahub ühte vankrisse. Peale seda läksime vaatama uuemat lubjakiviahju. See oli maa sees ja seal olid augud tehtud, kus puid sisse visata. Lubjakivi oli paigutatud aukude vahele. Seal oli üks suur korsten ka, kust suits välja tuli. Osad võtsid kive ka koju kaasa ja peale seda läksime tagasi kodupoole.
Jarek 7. kl VG