Käisime 20. septembril Kohtla-Nõmmel põlevkivi kaevanduses. Koolist väljasõit oli umbes kell 8.30. Kõige igavam oli sõit, sest me sõitsime umbes 3 tundi. Lähenedes sihtkohale oli näha mõnda tuhamäge. Alguses me külastasime põlevkivimuuseumi, kus meile räägiti põlevkivi kaevandamise ajaloost. Peale jutu kuulamist läksime alla kaevandusse, aga enne pidime selga panema kaevuri jope ja pähe kiivri.
Me läksime umbes 10 meetri sügavusele maa alla, kus oli suhteliselt jahe. Esimese asjana oli seal näha raudteed ja pikki laudteid. Kui liikuma hakkasime, siis meid hoiatati raudtee kohal olid elektrikaablid, millest võis saada piisavalt voolu, et kokku kokkuda.
Siis meile räägiti, et igal ametimehel oli erinevat värvi kiivrid. Kes valgeid kiivreid kandsid, need olid töödejuhatajad, punast värvi kiiver oli neil, kes tegid kõige rohkem tööd ja sinine kiiver oli neil, kes ei teinud üldse tööd ja said kõige rohkem palka, sest nad olid päästetöölised.
Meile tutvustati ka igasuguseid masinaid, mida kasutatakse tänapäeval. Vanasti tehti kõike käsitsi, näiteks kirgaste ja labidatega ning ka puuridega millega puuriti auk ja sisse topiti lõhkeainet. Vanasti pidid töölised lõhkeaine ise muretsema oma raha eest. Sorteerimisega tegelesid naised, kes ladusid põlevkivi vagunitesse.
Lõpupoole saime ka sõita rongiga, mis oli suhteliselt väike ja kitsas. Peale kaevanduses käimist läksime maa peale ringi jalutama. Seal oli näha ühte suurt kallurit, mis oli suhteliselt katkine. Lõpuks läksime ühe tuhamäe otsa, kus saime vabalt ringi liikuda. Siis läksime bussi ja sõitsime jälle 3 tundi koju. Õppepäev meeldis mulle, sest ma pole varem kaevanduses käinud.
Hendrik 8. klass JP