Meie käisime Porkunis. Kõigepealt läksime Paemuuseumi. Siis mõõdeti selle torni pikkus ära ning seejärel läksime sisse, kus räägiti meile paekividest. Räägiti, kuidas nad tekkivad, kuidas nad lagunevad ja kuidas nad kivistuvad. Peale seda läksime ülesse vaatlustorni, kus olid väga kitsad trepid ja kõrged astmed. Kui ülesse jõudsime, oli seal kõva tuul, mis oleks nagu lendu viinud. Alla vaadata oli jube, sest me olime üsna kõrgel. Alla minna oli halb, sest trepi astmed olid kõrged. Alla minnes käisime kõik need toad läbi, mis sinna vahepeale jäid. Tubades oli palju kive ja kividest kujusid. Alla jõudes hakkasime katset tegema. Väikesed paekivid olid kausikesse pandud ja siis kallati neile hapet peale ja see söövitas need kivid ära. Veel öeldi, et veekogu põhjas juhtub kividega sama, aga aeglasemalt. Siis läksime õue. Läksime paepaljandit vaatama, see oli tõsiselt suur ja kui keegi tahtis selle küljest väikese tükki kaasa võtta, siis ei lubatud. Peale seda sõitsime Tamsalusse lubjapõletusahju vaatama. See oli tõesti suur ja kui sealt ääre pealt alla vaadata, oli see ka kõrge. See ahi oli päris ära lagunenud, aga kunagi põletati seal paekivi. Katuses oli palju auke. Aga seal ahju sees oli jube olla, sest seal oli pime. Ja mulle seal ei meeldinud olla. Neid ringahje oli kaks ja seal kõrval oli veel üks suur kõrge maja. Vaatasime sellegi ära ja siis hakkasime kodu poole sõitma. Üldiselt jäin mina reisiga rahule. Tore oli.Sigrit VG 7a kl
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar