reede, 14. oktoober 2011

Õppepäev Porkunis

Käisime Porkuni paemuuseumis. Ma sain sealt palju asju teada, näiteks, et paekivi purustatakse ära ja sellest tehakse paberit. Käisime ka ühes tornis, mis oli kindlusest alles jäänud. Seal rääkis meile giid erinevatest kividest. Ta näitas meile kuidas paekivi ära lahustub, kui selle peale hapet valada. Seal lähedal oli ka kaks vana koolimaja, kus õppisid kurdid ja tummad lapsed.
Kõige huvitavam oli minu arust maa-ahi, mis oli õues. See oli hästi suur. Giid rääkis, et ühte paehunnikut põletati nädal aega ja puid läks sinna kolm korda rohkem, kui paekive. Peale seda läksime energiarajale. Seal pidi nii olema, et kui sa kõnnid, siis tunnetad head energiat. Seal oli veel üks puu, mille juures võis nägemusi näha. Porkuni paemuuseumi juures oli üks kivist plaat ja kui seal ringi käid, siis tunnetad ka head energiat. Natuke eemal oli kaks kivi, nende juures pidi olema halb energia.
Siis käisime veel vanas paekivi tehases. Seal oli palju kambreid ja mahajäetud maju. Mulle väga meeldis see õppepäev, see oli huvitav ja sain teada palju uut.
Gerda 7. kl VG

Jõudsime Porkunisse, seal oli ilus loodus. Mulle meeldisid need järved ( jõesopid ). Seal oli ka ilus mägine. Kõige rohkem meeldis mulle seal sees, kui näidati neid kive ja räägiti nendest, kuidas need tekkisid. Katse oli ka lahe, see, kuidas kivi lahustus selle happe sees ära. Siis, kui me ülesse läksime meeldisid mulle eriti need kitsad ja järsud trepid. Seal juures olid vanad koolimajad ja giid rääkis, et seal kummitab. Muuseumi ja vana koolimaja vahel oli energjaväli, see oli teokojakujuline ja kui seal peal kiiresti käisid hakkas pea ringi käima. Siis, kui seal peal seisin läksid käed soojemaks ja kui maha tulin hakkasid jähtuma, ning mõne hetke pärast olid käed jälle jahedad. Pärast liikusime edasi ja seal oli kuju, kus oli ema ja lapsed ning nad olid kurvad. Edasi minnes nägime Porkune järve, millest algab jõgi. Seal oli kõige sügavam koht umbkaudu 2,50 m. See kevadeti või suviti mõnel aastal kuivab niimoodi ära, et seal on ainult võike veenire. Kui me paemuuseumist ära hakkasime sõitma, jäi meile tee peale paekivipaljand. Tamsalus oli maa-alune ahi, see oli varinguohus. Kõngisime natuke edasi ja seal oli lubjapõletus ahi. See oli väga kõrge ja seal oli veel umbes kaks kuni neli ringikujulist lubjapõletusahju. Reisi lõpuks olid kõik väsinud, aga mulle meeldis väga !

Marleen 7 kl VG

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar