Me käisime Porkunis sealses paekivimuuseumis. Seal sees me nägime erinevat sorti kive.Meile räägiti sellest kuidas ja kus on need kivid tekkinud. Porkuni muuseumi juures oli järv. Iga aasta suvel kuivas see ära ja sellest jäid ainult järele pisike oja ja veeloike. Peale selle me käisime muuseumi katusel platvormil, kus sai näha väga kaugel. Kui me läksime trepist üles, olid seinad kivist ja trepid järsud. Selle jaoks pidime kasutama köiest käepidesid, et trepist üles saada. Trepid olid väga kitsad ja sellepärast käisid tüdrukud ning poisid eraldi üleval. Sellel ajal, kui üks grupp katuse peal olid, olid teised all ja neile räägiti kividest. Meile seletati kõike väga põhjalikult. Me saime proovida ka mõõka teritada. Pärast sees olekut me läksime õue. Siis me läksime asja juurde, mis nägi välja nagu kerra tõmmanud uss see oli energiaring. Selle muuseumi hoovis oli palju vanu hooneid. Üks vanadest hoonetest oli vana koolimaja. Giid rääkis, et tema oli kuulnud, et seal kummitab. Mina sain tema jutust aru, et iga õhtu, kui oled üksi või kahekesi sõbraga seal koolimajas sees kuuled, nagu keegi kõnniks katuse peal või tubades. Selleks, et seda kuulda, pidi olema õhtu ja pidi olema pime.
Siis me läksime vaatama järve, mis igal suvel ära kuivas. Siis kui meie seal käisime, oli järv vett täis. Giid rääkis veel, et selle järve keskel nägi välja nagu saar, aga see ei olnud saar, vaid kaldast murenenud tükid. Need ulpisid järve keskele ja tõmbusid kokku. Peale selle vaatamist läksime sööma. Puhkasime 20 minutit ja peale seda sõitsime bussiga ühe metsa äärde. Giid rääkis seal paljust, aga ma ei kuulnud, kuna minu kõrval poisid lobisesid väga kõvasti. Oli raske kuulata.
Tulime metsast välja ja sõitsime bussiga Porkuni parki. Siis läksime kohta, kus oli palju vanu ehitisi ja mina kuulsin, et seal oli kunagi olnud ringahi ja seda kütsid naised. Naistel olid näo ees riidest maskid, et nägu tahmaseks ei saaks. Tulime sealt välja ja hakkasime koju sõitma.
Ilona 7. kl VG
Ilona 7. kl VG
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar